Toit võib olla nii sinu sõber kui ka vaenlane ja sa ise teed selle valiku, kumbaks ta saab. Seda tõestab ka minu enda aastatetagune kogemus.
Tekst: Teele Teder, toitumisnõustaja
SEITSE VARASEMAT AASTAT. Ärkan üles, teen kiirelt kolm vorstisaia võilaadse tootega. Ja kuna ma piima ei joo, aga kuskilt on vaja ju kaltsiumi saada, peab järelikult juurde sööma kas kohukesi või jogurtit. Üks Belvita imeline küpsis ka, mis eraldab süsivesikuid nelja tunni jooksul – täpselt nii, et ma ära ei väsiks. Super! Sõidan tööle ja juba umbes tunni aja pärast hakkan lõunapausi ootama …
Lõunat söön tavaliselt väljas. Kas lähen mõnda kohvikusse või haaran kiiresti midagi supermarketi valmistoiduletist. Kohvikus valin alati prae, sest supiga ei saa ma iialgi kõhtu täis. Lisandina eelistan ahjukartuleid või friikaid. Mis selle kõrval veel on, polegi eriti oluline. Nii mõnigi kord tahaks praadi lõpetades juurde tellida, aga kuna keegi teine lauaseltskonnast ei telli, loobun sellest mõttest ja tulen mõne tunni pärast tagasi, kui kõht ikka väga tühi on, sest ega nälgimine ju ka tervislik pole.
Kolleegi sünnipäeval võtan kindlasti veini ja kui juurde pakutakse, siis ma ei keeldu. Oleks ju ebaviisakas ja mulle ju mahub veel! Kindlasti maitsen kõiki suupisteid, sest kuidas ma muidu teaksin, milline on mu lemmik, mida sööma hakata. Veel mõned tunnid ja siis saab poodi! Kui kartulikrõpsudele on sooduspakkumine, ostan kindlasti mitu pakki, muidu piirdun ühega. Kuna olen raskest tööpäevast väsinud, ei hakka ma midagi süüa tegema. Pigem ostan midagi, mille soojendamine võtab aega vaid mõned minutid. Mingit trenni ma ka teha ei jõua, sest tööd on ikka väga palju.
Nädalavahetusel saab maale ja siis teeme saunapeo. Mõtlen juba nädala alguses, mida kõike võiks sellel õhtul süüa. Pühapäeva hommikul teeb ema pannkooke. Jeeeeee!!! Söön kindlasti palju, sest siis ei tule pannkoogiisu nädala sees enam peale ja ma ei pea neid ise tegema hakkama.
Üldiselt söön ka siis, kui tahan lohutust saada või midagi tähistada. Söök on alati hea lahendus! Isegi telesaated on koos mõnusa näksiga hoopis huvitavamad. Mis oleks elu ilma söögita?!
JAANUAR 2013. Jälle ei lähe ühed teksad enam jalga. Mis mõttes need tõmbavad kogu aeg pesus kokku? Uusi ei osta ja hakkan hoopis retuuse kandma – venivad hästi ja on mugavad ka. Üldiselt ma ei arva, et näen kõige hullem välja. Kui tõmban kõhu sisse, on veel päris okei. Ja õnneks on minust palju suuremaid naisi, ka töö juures. Kaalunumber viskab esimest korda ette kolmekohalise numbri. Aga see kaal on juba vana ja patakad ka ilmselt tühjad. Ei või usaldada selliseid asju!
Ühtlasi on aeg anda uusaastalubadusi. Mul on eriti lihtne, sest eelmiste aastate omad sobivad endiselt hästi: jõuda ideaalkaaluni! Viimased seitse aastat jaanuarikuus üht ja sama lubadust andes tekib paratamatult mõte, et äkki olen ma haige, et alla ei võta. Kindlasti on midagi tervisega lahti, mõtlen, ja panen kirja aja perearstile. Arst uurib, mille üle ma kaeban. Ütlen, et tahaksin 20 kilo kõhnem olla. Ta on ise minust suurem ja hakkab selle peale naerma. „Tead, me peame natuke ikka vaatama ka, kes me oleme ja kust tuleme. Kui suguvõsas esineb rasvumist, siis pole midagi teha. Tuleb lihtsalt leppida,” ütleb perearst laisalt. Kahju, et ta mulle mingeid kangeid salendavaid ravimeid välja ei kirjutanud. Olen kuulnud, et mõnda tuttavat on need aidanud.
Arsti juures käimisest oli aga kasu – mõistsin, et mitte midagi ei muutu, kui ma ise midagi ei muuda. Ma ei taha järgmised seitse aastat anda samu lubadusi ja lõpuks oma kehakaaluga harjuda ning sellele mingeid tobedaid „meil on suguvõsas kõik suured” stiilis vabandusi leida. Samas olen päris paljusid asju juba proovinud ka – trenni, dieete, toiduga koonerdamist. Kaks viimast tõid küll mõningase kaalukaotuse, kuid tagasi tulles võtsid kilod alati ka oma sõbrad kaasa. Trenn aga tekitas mul üksnes söögiisu.
Edaspidi hakkasin hoolikalt jälgima, millise enesetunde eri toidud minus tekitavad. Kui sõin ära paki kartulikrõpse, tundsin ennast järgmised kolm tundi halvasti. Kõhutundest saigi minu suurim teejuht! Äkitselt oli väga lihtne krõpsuriiulist mööda kõndida ja toituda tervislikult, sest teadsin, et teen seda kõike hea enesetunde nimel. Minu poelistist hakkasid kaduma ka sellised toidud, mille söömisel tajusin, et need mitte ei täida mu kõhtu, vaid kasvatavad isu. Näiteks maitseb vaid esimene kartulikrõps kõige paremini. See on peaaegu täiuslik maitsekooslus, pärast sama maitset enam ei tunne. Mina aga sõin neid varem edasi, otsides alateadlikult seda esimest maitset. Kui sõin aga näiteks muna, tundsin iga suutäit alla neelates, kuidas see mu kõhtu täitis. Sellest lähtuvalt hakkasin tegema oma igapäevaseid toiduvalikuid.
DETSEMBER 2013. Kaalusin 36 kg vähem kui jaanuaris. Nautisin seda imelist tunnet, mis saabus kui sain osta poest riideid, mis mulle päriselt ka meeldisid, selle asemel, et võtta kavala lõikega tuunikaid või ükskõik mida, mis selga mahub. Samas sain üle pikkade aastate nautida taaskord, mis tunne on olla täis energiat, enesekindlust ja elurõõmu.
SEPTEMBER 2015. Lõpetasin Annely Sootsi erakoolis toitumisnõustaja õppe ning asusin tööle City Tervisekliiniku toitumisnõustajaks.
SEPTEMBER 2017. Liitusin SmartFOODi toreda meeskonnaga, et veelgi rohkem oma teadmisi ja kogemusi jagada.